---

Eesti organisatsioonide alguslugu Ühendkuningriigis

 

„Maailma merede ja ookeanide vesi liigub alatasa ning lained ruttavad randade poole. Nõnda ka selle maailma rahvaste ning nende liikmete rännakuteed olnud. Ka eesti rahva liikmed ei ole paigal püsinud – ei enne meid ega nüüd.“
Nigul Hindo, Eesti Organisatsioonid Inglismaal 1918-1968, London, 1971 lk 1

Eesti kogukonnad Ühendkuningriigis on nagu puu, mille tüveks aktiivsete eestlaste meeskond, kust arenenud välja uued harud ja sealt omakorda uued. Siinsed eesti ühingud on üksteisega läbi põimunud ja seotud läbi kultuurilise tegevuse, eestvedajate ja/või ühtse eesmärgi nimel. Seetõttu on võimatu rääkida ühest ja jätta mainimata teisi. Järgnev lühikokkuvõte annab killukse ajaloost, kuidas eesti kogukonnad alustasid, arenesid ja omavahel suureks perekonnaks kasvasid Londonis ja Ühendkuningriigis.

Ühendkuningriikides arvatakse elavat umbes 15 000 eestlast, kellest umbes 5000 elab Londonis. 2012. aastal suursaadik Aino Lepiku ajal alustati kena traditsiooniga kutsuda kõik eesti kogukondade ühingud kord aastas ümarlauale Eestis saatkonda Londonis. 2016.aasta sügisel oli kohal 12 tegutsevat seltsi üle Ühendkuningriikide. Londonis tegutsevad: Londoni Eesti Selts, Londoni Eesti Maja, Eesti Abistamise Komitee, Eesti Gild Londonis ja Eesti Kool Londonis.

Mujal Ühendkuningriigis tegutsevad: Inglismaa Eestlaste Ühing (katusorganisatsioon), Eesti Kodu Bradfordis, Leicesteri Eesti Maja, IES Tulevik, Nottinghami Eestlased, Edinburghi Eesti Selts, ajaleht Eesti Hääl, Eesti Kool Põhja-Inglismaal, Eestlased Ŝotimaal ja EELK kogudus Londonis. Kohalikke eestlasi koondavad ka Cambridge, Yorki ja Aberdeeni ülikoolide juurde loodud seltsid.

Seltside loomise algus Ühendkuningriigis
Inglismaa vanim selts on Londoni Eesti Selts (LES), mille asutamisaasta üle on võimalik vaielda. Üks võimalus on, et selts on järglane eestlaste ühendusele, mis loodi juba 18.veebruaril 1918 nime all Londoni Eesti Ilma Parteita Sotsiaal Gruppe. Sõna „sotsiaal“ tähendab siin lihtsalt „seltskondlik“ ja „ilma parteita“ oli ühendus selles mõttes, et liikmed ei propageerinud oma isiklikke maailmavaateid. (N.Hindo, 1971) Loodud grupi tegevus jäi soiku aastal 1919 liikmete vähesuse (19 liiget) ja ideelise eesmärgi puudumise tõttu: Eesti oli saavutanud just iseseisvuse ja uue olukorraga harjumine võttis aega. Omariikluse idee ja mõtteviisi kujundamisele aitas kaasa ajutise Eesti saatkonna loomine Londonisse, mille diplomaatiline esindaja (esimene EV saadik Londonis oli dr. phil. Oskar Kallas alates 1922. a.) oli aastail 1918 – 1919 professor Ants Piip. Järgnev oli kui loomulik jätk, et A. Piibu toetusega loodi saatkonna hoones ametlikult 7.juulil 1921 a. haridusseltside põhimõttel eestlaste ühendus Londoni Eesti Selts, mille asutamise peaeesmärgiks oli võimaldada Londoni eestlastele omavahelist kokkusaamist, sobivat seltskondlikku meelelahutust ja mõistlikku ajaviidet. Asutamiskoosolekul viibis läbisõidul ka Ants Piip, kes siis oli juba Eesti Vabariigi välisminister. Seltsi esimesest peakoosolekust 6. oktoobril 1921 võttis osa juba 21 liiget, kelledest 8 olid omal ajal olnud ka Eesti Ilma Parteita Sotsiaal Gruppe liikmed.

Aastatel 1921-1939 toimusid pühapäevased koosviibimised Eesti Vabariigi saatkonna maja keldrikorrusel (167 Queen’s Gate, South Kensington, SW7), mille kulud kattis saatkond. Siin kuulati üheskoos raadiot, loeti raamatuid ja ajakirju, mängiti seltskondlikke mänge. Seltsi tegevus oli hoogne, kuid tasapisi muutus saatkonna jaoks liigselt lärmakas. Pärast pikki arutelusid pidi LES leidma endale uue kooskäimise ruumi. Ametlikuks põhjuseks väljakolimisele 1939. aasta kevadel oli vajadus „ehitada pommivarjend“. Seltsi koosviibimised hakkasid toimuma paljudes erinevates kohtades üle Londoni. See andis tõuke eesti oma kultuurikeskuse loomiseks.

„Mis mõte on olla ühe ehk teise organisatsiooni liige ja tegelane? Eks see ole umbes seesama, mis on riigi kodanikuks olemisel.“
Nigul Hindo, Eesti Organisatsioonid Inglismaal 1918-1968, London, 1971 lk 9

21.juunil 1940 a. toimus Eestis riigipööre ja Eesti liideti Nõukogude Liiduga. Londoni Eesti Seltsis üritati vältida otsest poliitilist sekkumist, kuid lähtuti ikkagi põhikirjast, kus öeldakse, et selts tegutseb eestimeelses isamaalises vaimus. See tähendas, et kommunistlikult meelestatud eestlased ei olnud seltsi koosviibimistele oodatud. Mõne aja pärast pinged maandusid ja elu jätkus „vanal heal ja rõõmsal Inglismaal“. Nõukogude võimu poolt ametisse määratud Eesti valitsus vabastas 1934. aastast Inglismaal saadikuna tegutsenud August Torma (1895 Voltveti vald, Pärnumaa-1971 London) teenistusest ja nõudis, et ta naaseks Eestisse, kuid Torma keeldus ning nii kuulutati ta riigireeturiks. Briti valitsus aga jätkas Eesti tunnustamist de jure, diplomaadid jäid edasi diplomaatilisse nimekirja ja Londoni saatkond sai edasi tegutseda. Torma oli kõnepidaja kõigil EV aastapäevadel ja teistel üritustel, LES patroon üle 30 aasta, tema eestvedamisel loodi aastal 1944 Eesti Abistamiskomitee Londonis, 1946 EELK Londoni kogudus ja 1947 Inglismaa Eestlaste Ühing. Tema hobiks oli muusika, soolo- ja koorilaulude kirjutamine, ta oli Londoni Eesti Seltsi naiskoori juhataja. 1971. aasta EV aastapäeva esinemise ajal sai ta südamerabanduse ja lahkus mõned nädalad hiljem. Samas kohas, Westminster Cathedral Hall`is jätkas LES koos teiste ühendustega katkenud traditsiooni ning alates 2011. aastast on iga EV aastapäeva tähistatud selles kirikuhoones.

August Torma koos abikaasa Alicega aitasid igati kaasa eesti kogukonna tegevusele ja olid abiks eestlastele paguluses pärast Teist Maailmasõda. Nende panus aastakümnete vältel eesti kultuuri edendamine ja hoidmisele, eesti inimeste abistamisele võõrsil oli märkimisväärne. Londoni Eesti Maja saalis asuvad Alice ja August Tormle pühendatud mälestustahvlid.
1943. aastal arutati võimalust, kuidas sõja all kannatanud eestlasi abistada. 1944. aastal asutati LES kõrvale Eesti Abistamise Komitee (EAK), mille loomise juriidiliseks põhjuseks oli asjaolu, et avalikud korjandused olid lubatud vaid teatud erilubadega vastavate ametiasutuste poolt. EAK oli sellest nõudest vabastatud.

Teise maailmasõja lõppedes saabusid Ühendkuningriiki Baltic Cygnets (Balti luiged!) ehk tööjõuvägi, mis koosnes Eestist, Lätist ja Leedust pärit vallalistest ja tervetest naistest, kes saadeti tööle haiglatesse abi-tööjõududena, koristajatena, köögitöölistena ja põetaja-abilistena (A.Saluveer, 1966). Järgmise skeemi Westward Ho! (Hõissa Läände!) järgi Ühendkuningriiki saabunud sõjapõgenikud suunati töödele tekstiilvabrikutesse ja koduteenindusse ja ka miinikaevandustesse, põllutööle ja teistesse vähetasustavatele lihttöödele. Nad paigutati üle Inglismaa laiali ning nende tööskeem nägi ette, et nad ei võinud järgmise paari aasta jooksul muuta oma asukohta ega tööd. (A.Saluveer, 1966). Kokku tuli mõlema skeemi järgi Inglismaale 1223 Eesti naist ja 2891 Eesti meest. (L. McDowell, 2004). Algul arvati, et eesti põgenikud on ainult ajutiselt võõrsil ning naasevad jälle varsti vabale kodumaale. Alles hiljem taibati, et tagasiteed vist ei olnud loota. Võib ainult aimata, mida tundsid eestlased ilma jäädes perekonnast ja kodumaast, teades ,et tagasiteed ei ole.

„Alguses võõrsile jõudes, on vist mingisugune ülevoolav optimism. Paned tähele, kuidas suur osa sarnaneb koduste oludega ja need erinevused – on lihtsalt meedivalt omapärased või vanamoeliselt imelikud. Peagi need erinevused hakkavad üha rohkem häirima. Uudishimu muutub ärrituseks – Kojuigatsus kasvab. Kui ei ole võimalik uuelt maalt lahkuda, tuleb tõsiselt kohaneda. Ja just see uute oludega kohanemine on kergem, kui saad seda omasugustega koos läbi elada. Nende inimestega kogemusi jagada, kes saavad sinust täielikult aru.“
Tiiu Alliste, Eesti Rahvuskultuur: laulu, muusika ja rahvatantsu tähtsus väliseestlaste ühiskonnas.Eesti Kodu 50 Bradford 1955-2005. Bradford, 2005 lk 46

Eestlased olid enne Teist maailmasõda enamuses luterlased , kuid peale Balti riikide vallutamist andsid venelased inglastele mõista, et balti rahvas on usuta rahvas. Olid ju ka sakslased, Inglismaa vaenlased, teatavasti luterlased. Selle veidi pingelise olukorra päästis A. Torma, kes kirjutas brozüüri „Kirik Eestis“ ja tutvustas seda Eesti saatkonnas kohalike kirikute esindajatele. Eesti esimene luteriusu kogudus loodi Londonis 28.juulil 1946 saadik A. Torma ja kohalike eestlaste algatusel. Asutamis- koosolekust võttis osa 30 kaasmaalast. Esimene kirikuõpetaja oli dr Jaak Taul, kes kutsuti Saksamaa laagrist(Aaviksaar,A.E. jt ,1996).

1947 a. suvel hakkas LESi esimees Endel Aruja (1911 Kuigatsi vald, Valgamaa – 2008 Toronto) saatma kirju eestlastele (esialgu 1200 eksemplari), kus oli ettepanek koostööks ja üleskutse, et iga eestlane annetaks ühe protsendi oma palgast „Eesti Informatsiooni Keskuse“ loomiseks. Seda tööd jätkas vastloodud Inglismaa Eestlaste Ühing (IEÜ), mille moodustamisest räägiti juba Võidupühal 1943 a kapten Nelbergi aias Surrey´s. 1947. a. juunis kutsus saadik Torma kokku nõupidamise Onslow Square Hostelis Londonis. Ametlik ühingu asutamiskoosolek toimus 9. novembril 1947 Great Cumberland Hall’is. Sellest võttis osa 110 inimest 24 keskusest ,kes otsustasid , et Inglismaa Eestlaste Ühingu kohalikud osakonnad (esialgu oli neid peaaegu 50 Lõuna-Inglismaalt, läbi Kesk-Inglismaa kuni Põhja-Inglismaa ja Ŝotimaani) moodustavad Keskjuhatuse, mille esimeheks valiti kirikuõpetaja dr. Jaak Taul.

1947. aasta sügisel alustati diplomaat August Torma soovitusel regulaarset kirjasõna levitamist eestlastele Ühendkuningriigis. 20.detsembril 1947 ilmus IEÜ algatusel esimene number ajalehte „Eesti Hääl“. Väljaande esimene toimetaja oli tuntud kirjanik Gert Helbemäe. Aastatel 1947 – 1980 ilmus ajaleht üks kord nädalas, 1981 -1999 kaks korda kuus ja praegu jõuab „Eesti Hääl“ lugejateni kord kuus.

Nüüd, kui oli olemas Inglismaa eestlasi ühendav ajaleht, oli mitmekümneid tegutsevaid seltse, oldi valmis astuma järgmine samm, milleks oli oma kodu rajamine. Eestlased soetasid ühiselt maja Bradfordis (Bradfordi Eesti Kodu), Londonis (Londoni Eesti Maja) ja Leicesteris (Leicesteri Eesti Maja). Bradfordi Eesti Kodu osteti 1955. aastal ja Londoni Eesti Maja 1956. aastal ja Leicesteris 1960.aastal. Majad osteti tänu aastate jooksul toimunud korjandustele. Londoni Eesti Maja asukohaks oli tollel ajal mitte kõige esinduslikum rajoon, mis nüüd on muutunud rikaste ja kuulsate inimeste linnaosaks: Notting Hill. Nüüd said enamus Seltside üritusi ja ringe toimuda oma majades. Suuremad peod nagu suvepäevad olid korraldatud Londonis kohtades, kus olid mahukamad saalid (Näiteks St. Pancras Town Hallis, Porchester Hallis ja Ukraina Majas, Bradfordis – Bellevue Barrakides, Victoria Hall Saltaireis ja Läti Majas ning Leicesteris De Montfort Hallis). Tänapäeval on Eesti Majad endiselt aktiivsed ja võimaldavad eestlastel käia üritustel või võtta osa ringidest.

---

Artikkel ilmus Eesti Rahvamuuseumi aastaraamatus LEE22. 2017.

Artikli kirjutas Evelin Siilak ( Londoni Eesti Seltsis)
Kaasa aitasid Toomas Ojasoo ja Reet Järvik (Inglismaa Eestlaste Ühing, “Eesti Hääl”)

.eestihaal.co.uk
www.estoniansociety.co.uk

 

 

Kasutatud kirjandus:
Aareandi, S. (1979). Praost Tauli kiriklik tegevus. Esimesel aprillil saab 50 aastat dr Tauli õpetaja ametisse õnnistamisest. – Eesti Hääl, nr 1623, lk 2
Aaviksaar, A.E., Ojasoo, A., dr Laats, A. (1996). Londoni E.E.L.K: Kogudus 1946 – 1996. London.
McDowell, L. (2004). Narratives of Family, Community and Waged Work: Latvian European Volunteer Worker Women in post-war Britain. – Women’s History Review, Volume 13, Number 1. lk 23-55
Eesti Kodu 50. Bradford 1955-2005.(2005) Bradford
Hindo, N. (1971)Eesti organisatsioonid Inglismaal 1918 – 1968. London.
Jürgens, A. (1991). Veel aastapäevast 70. – Eesti Hääl, nr 1960, lk 2
Kadak, M. (1966). Eestlaste suurüritused Inglismaal. (Suvipäevad) – Triinu, nr 53, lk 11-12
Ojasoo, T. (1997). I.E.Ü. ja Eesti Hääl. 50 a
Pruuden, S. (1966). Londoni Eesti Maja ja Eesti Klubi. – Triinu, nr 53, lk 14-16
Pärtel, V. (1979). Kuidas ärkab rahvuslik iseteadvus. Praost dr J. Tauli 50.a. ordineermise juubeliks. – Eesti Hääl, nr 1623, lk 2
Pruuli, T. (1991). Minister Meri Londonis. – Eesti Hääl, nr 1960, lk 1
Siilak,A. (2014) Eesti ja Londoni rahvatantsijate eestvedajad kohtusid Eesti saatkonnas.- Eesti Hääl, nr 2340, lk 2
Smith, V. (1991). Londoni Eesti Selts 70. – Eesti Hääl, nr 1960, lk 1
Taul, J. (1966). Kiriklik tegevus Inglismaal. – Triinu, nr 53, lk 6-8
Tonska, A. (1966). Esimesed kohanemisaastad Inglismaal. Katke mälestuste käsikirjast „Inimene ja saatus“. – Triinu, nr 53, lk 9-10
Torma, Alice (1966). Eesti Abistamise Komitee. – Triinu, nr 53, lk 10
Torma, August (1966). Tervituseks. – Triinu, nr 53, lk 3
Vageström, A. (1966). Londoni Eesti Selts. -Triinu, Nr 53, lk 20-21