Londoni Eesti Seltsi Auliige

IDA LEMSALU

Lõunalt lahkudes jääb tunne, et justkui sai käidud jälle vanaema juures. Just sellist hoolitsust, mis teeb südame soojaks ja igatsuse hinge, pakuvad proua Ida lõunad.

Proua Ida seletab naerusui, kuidas ta alustas kõige sellega 40 aastat tagasi. Aidati sõdureid, madruseid ja teisi abivajajaid – kooti neile sokke, kindaid, et nad ikka sooja saaksid. Ükski töö polnud liiast. On aidatud ka eesti pensionäre, sõjaveterane, haavata saanud sõdureid. Ida on toetanud ka teisi UK eesti organisatsioone, näiteks suvelaagrit Catthorpes. Tema loomupärane andmisrõõm on siiras ja vahetu. 

Eks tal ole ka murekohti, nagu näiteks kuidas saada piisav summa kokku kõigile oma „hoolealustele“ või kuidas võimaldada ajalehe Eesti Hääl kodutellimus kõigile, kes seda soovivad. Ja siis pisemad mured, kas ikka kõigil on ilusti kõht täis ja ega kellelgi puudu ei jäänud, sest kui võimalik saab ka ju juurde küsida.

Lõunasöök on läbi. Kõht on täis. Inimesed laudades istuvad ja joovad kohvi uute või vanade sõpradega. Kogu atmosfäär on selline lihtne ja eestlaslik. Hubane ja tavaline. Ning seetõttu väga eriline. Ammune vana on korraga uus. Unustatud tõed: lihtsalt olla olemise pärast, ja aidata aitamise pärast. On aeg lahkuda. Lõunatajad tänavad südamest selle paari tunni eest, mis möödus kui linnulennul.

Londonis elades on hea teada, et on olemas võimalus võtta aeg maha ja veeta üks pühapäeva pärastlõuna süües head eesti toitu, rääkides eesti keelt ja nautida vanaema hoolt.

Intervjueeris Merlin Pärn, kokku kirjutas Evelin Siilak
Artikkel ilmus November, 2014. “Eesti Hääl”