Laulupäev Farnhamis 22. Oktoober 2011

 

Suurriikidel nagu Saksamaa ja Prantsusmaa on pea igas riigis oma kultuurikeskused, kus ühiste huvidega inimesed koos saavad käia. Tihti on nad peale keeleõppekohtade ka väikesed kodumaad oma inimestele üle maailma, kus saab emakeeles juttu rääkida, nalja visata, raamatuid ning uudised lugeda, filme vaadata ja palju muud.

Väikerahval midagi sarnast igas maailma riigis organiseerida on aga väga raske, kui mitte võimatu. Ja kui veel nüüd mõelda eestlaste peale, kes naljalt ilma konkreetse põhjuseta väga koos ei kipu käima, siis on päris imeline, ehk isegi üllatav, näha aktiivseid kaasmaalasi Londonis. Mis on see maagiline põhjus kokkutulemiseks? Eks ikka laulmine, mis muu!

Tavaliselt harjutatakse koos ajaloolises Londoni Eesti Majas, aga vahel võetakse ette üks korralik “talgupäev” nagu meile ikka kohane. Eelmisel laupäeval suunduti sügisese looduse keskele, Frensham Heights-i nimelisse kohta, intensiivsemalt harjutama. Paljudele algas pikk ja lõbus päev juba varahommikul kell 8 Waterloo rongijaamas, kus koguneti ja siis juba algas rongkäik laulupäevale. Elevust oli palju, sest igapäevaselt Londoni kesklinnas ringi liikudes tekib tahtmatult igatsus puude, metsade, kellel ka lehmade/hobuste järele. Kuidagi ei jõutud ära oodata, millal rongiaknast esimesed lehmad paistma hakkavad. Siinkohal peab ütlema, et kahjuks lehmi ei nähtudki, küll aga hobuseid ja jänkusid.

Koha harjutamiseks organiseeris meie dirigent Lii ning tegemist oli ühe äärmiselt ilusa mõisaga meie mõistes, kus tavapäraselt tegutseb internaatkool. Farnhami rongijaamast on sinna veel ligi 4 kilomeetrit ja võib öelda, et koht ikka mõnusalt eraldatud igasugusest tavapärasest ühistranspordist. Mõisas või siis koolis on õpilastele loodud väga suurepärased tingimused: tenniseväljakud, luuleklass metsas, muusikatuba koos kõikide instrumentidega, loodusklass jne. Arutasime, et kui niimoodi ise peaks õppima, siis peaks väga hea motivatsioon olema, sest kinod ning muu meelelahutus, mis tavaliselt õppimisest eemale meelitab selle kooli ümbruses ju põhimõtteliselt puudub.

Looduse ja koha ilust inspireerituna ärkasid ka meie laululinnad koos orust tõusva uduga üles. Kerged soojendusharjutused, hommikune venitus nii jäsemetele kui ka häälepaeltele ning laulupäev võis alata. Alguses oldi ehk veidike tagasihoidlikud ja sopranite poole pealt võis kuulda kergeid kriginaid. Tenor Danek ja bass Priit ainukeste meeshäältena võitlesid laululahingus naiskooriga vapralt ning lõpuni. Aldid teenisid kindlalt, vahepeal turtsatades, et mis sopranite elul viga, ainult viisi vaja pidada!

Peale kosutavat ja maitsvat lõunat ning jalutuskäiku jätkati juba hoopis uue hooga. Kõik olid kuidagi kodunenud ja pingest vabanenud ning seda ühtelaulmist, nootide paika seadmist ja häälestuse korrigeerimist võeti mönuga! (nagu saarlased ütleksid) Pauside ajal turgutati end sooja tee ning Ave koduküpsetatud leivaga, mis lihtsalt sulas suus. Vahepeal tatsas ringi ka noorem generatsioon tulevasi hõbekõrisid, keda vaadates kõigi näole koheselt naeratus kerkis. Just need väikesed pisiasjad tõid mingi omapärase kodutunde sellesse laupäeva, kus lihtsalt olid koos. Naised köögis pläkutamas, siis jälle koos lauldes, tõsisemaid teemasid arutades ning lihtsalt lõõpides ja nalja tehes. Mida muud üks tavaline pere ikka siis laupäeval teeb?

Pikk päev lõppes siis kui päike juba loojunud oli. Edusammud olid suured, erinevust hommikuga võrreldes kuulis igaüks. Lauldes “Tuulevaiksel ööl” olid kõik juba Tättedeks ja unistajateks muutunud. Viit rahvatantsu tehti sellise lustiga, et palju ei olekski enam hoopis tantsupeost puudu jäänud. Jõululauludest kujunes hitiks “Püha öö”, mis vist kõikidest lauludest kõige paremini kõlas. Fännid ja muidu austajad võivad juba hakata innukalt jõulukontserte ootama! Kirsiks koogi otsas, et ikka oleks hea koju minna, lauldi “Laulu Põhjamaast”. Niimoodi see laulupeolaupäev õhtusse veereski. Kindlasti tundsid väsimust nii mõnegi häälepaelad, aga need said korvatud selle positiivse energia ja kodutundega, mis igaüks sellest toredast segakoori laupäevast kaasa sai.

Kirjutas Margit Pulk, sopran Fotod: Ly Tuubel